Artur Adson "Kriisid ja kriisid"

Päevaleht, 18. X 1924, nr 282, lk 5

Kriis on kirjanduses, on teatrites, on kunstis, on muusikas, on peaaegu kõigis meie vaimu- ja kunstiilma avaldusis. Kus aga ei tunta mitte kriisi? — Vastus: Kinos, spordiväljal, hippodroomil, kõmu– ja ajaviite–kirjastuses, Paul Pinna "Rahvateatris", suuremas osas operettide etendustel ja s. s.

Milliseid kriise toob Adson välja?

1. Toob välja, et kunstnike näitustel, mis toimuvad aastas vaid korra, käiv sama palju inimesi kuu aja jooksul, mis ühel jalgpalli matšil, kus piletihinnaks on kolm korda suurem summa.
Samuti kirjutab sellest, et Estonia kontsertsaalis likvideeriti sümfooniad.
Seega saame järedlada, et ta toob vällja probleemi: kõik kunstiga seotud alad on kriisis. Näiteks teater, maalikunst jne... mitte kino või sport.

"Kinod, millede hulk üle riigi mitukümmend korda suurem kui teatrite arv, ja millede kunstiline väärtus valdavas enamikus võrdlemata väiksem kui teatritel, töötavad jällegi hästi; nad ei saa abiraha, vaid maksavad sellevastu suuri lõbustusmaksu summe — aga pankrotti ei jää, ei kiratse, ei kõnele keegi nende kriisist."



2. "Iga spordiselts, igad käsitöö- ja keedukursused ning näputöökoolid koputavad nüüd riigikassa kaanele ja — tagajärjekalt, hulga tagajärjekamalt kui kirjandus ja kunst."  ... ja võetakse ära kirjanduslike seltside honoraritasud.

3. "Noorsoo, kirjanduse peatarvitaja, kõhetud rahapungad on viimase võimaluseni rakendatud kooli õppe- ja käsiraamatute ostmisse, ilukirjanduse jaoks enam raha ei jatku." .. uusi õpikudi järjest trükitakse juurde, ilma, et vanad ära kastutataks ning selle peale kogu raha lähebki. Vanasti olevat käinud õpik õpialselt õpilasele, vahel isegi isalt pojale.




Millise lahenduse toob välja?
 
1. Tuleb võidelda nii-öelda tollide abil, see tähendab õiglase ja õige toetamise teel, see-eest mitte kunsti loomingu suurendamisega. Sissetoodud kirjanduslikud teosed jm eest peab maksma. Heade raamatute müügi soodustamine ning halbade, vähekvaliteetsete raamatute maskustamine.
2. Toetust ei peaks leidma ajaviitelised ettevõtted, rekordsport, jalgpall, operetitegelased ja sellesarnased asutused, mida toetada ja ülalpidada võiks ja peaks seltskond ja eraisikud (keedukursused, näputöökoolid j. s. s.).
3. Sisutühjade meelelahutused.


Too üks konkreetne lahendus ühele konkreetsele tänapäeva kriisile
Kvaliteetsete filmide kättesaadamatus, nende vähene mängimine kinodes. See-eest mängitakse labaseid filme.


Ennustan, et kahekümnendate eesti kirjandus on:
1. aegunud
2. igav


http://www.kirmus.ee/erni/kogu/kogu_fr.html