Ma seisan Emajõel. Ma kõnnin sellel, mu jalge alune mutuub valgek. Kui ma tahan siis ma langen vette ja ujun koos kaladega. Vahepeal kui soovin langen vette ning hõljun vees koos kaladega. Mu ümber on valgus. Ma olen täeisti kuiv ja saan hingata. siis tõusen vee pinnale. Seal on veel palju inimesi ja me kõik kõnnime vee peal ja sööme muffineid. Lõpuks kui ma väsinud olen, viib jõe vool mind koju. Mina lihtsalt istun rätsepistes vee peal ja vaatan kalu, kes minuga koos liiguvad ning oma juttu vestavad. Minu ümber on valgus. Koju lähedale jõudes moodustab jõgi ühe pisikese kraavi mida mööda jooksen koju. Talviti saan jää peal uisutada. Ka siis näen vee alla kudias kalakesed magavad. Kui aga kõht tühjaks läheb ei saa ma kalu süüa,s est neist hakkaks kahju. Kalu tohivad püda vaid selleks tähsitatud inimesed, täpselt nagu marihuaanat tohivad kasutada vaid nende loojat. vastasel juhul tulevad sulle külge igasugused haigused ja sa satud põrguvärava ette. Õnneks ingldi päästavad inimesed ära.
Emajõel
Emajõel on tänavu kevade liigliha. Kaugele on ta sirutand luhas ja rabas oma vesiihu, kallistades oma märgade peodega kalamehemaja ja ulatades omad vabisevad reied uulitsate järele. Sildade mitmekordne kurk joob taevast, ahmides ja sulisevalt lauldes. Jäälõhkujate raudninad terava väitsena lõikavad jõgiliha.
Istun lootsiku taevapoole sirutet lõugade vahel. Ta puised käed pesevad kylmas vees omi sõrmi: igakord kui nad vette ulatavad noid käsivarsi pidavad sangad heledasti haugutavad kui noored kutsikad. Nii me sõidame võidu mootorpaadiga, kes hingeldades oma lõigatud raudsete tiibadega nuhtleb vett, purjekneiu lehvitab talle edevalt põgenedes lumivalget rätti, kuna ta kõrge luigerind keeb ihast ja armastusest "Tivooli" vastu, kui see sireenina hõiskab. Sadamas langevad armastajad yksteise kaela: purjek - neiu äigab räti pääst, "Tivooli" aga sirutab ta järele oma pigimustad suitskäed ja suudleb pladisedes oma pruuti, kes häbenedes peelepuiega häbematale kallaletykkijalle vastu vehkleb.
Neist mööduvad paadid tantsivad aga lainetusbaletti.
Lendavad sead
Olin kui unes kõrgel mäel: kust paistis kaugele läbi tinakerge õhu...
All aigutavas sygavuses sinetas järv kui kehastund meeleolu, orus, kus ei muud olnudki kui see järv, ta põhjatusega ylal ja all. Oleks kui olnud nägematu tee otsatusest alt otsatusse ylal, kirendavad kaldad aga väravaks kahele mõõtmatusele...
Kalda kumeral rõunal istus kalur... Ehkki ta oli ääretumas kauguses, oli ta siiski nii suur ja lähedal, et ta viimse kui liigutuse selgesti nägin:
tal oli käes pikk, vibalev õngelatt, mille pinguli look ulatas pooleni järveni, ta pyydis latikaid...
Äkilise liigutusega tõmbas ta õnge veest, kuid kala asemel oli õnge otsas nuumsiga, ent see kukkus tagasi vette, kuhu pinnale ta lebama jäi otsegu koolnu. Õnge vastselt järve heites hakkas otsa teine nuumsiga, mis ka tagasi kukkus ja vee pääle lebama jäi kui magusasti magaja.
Korraga liigahtid need kaks yksteise kõrval lebajat ja hakkasid sõbralikult juttu ajades kalda poole ujuma... Nägin nende musti pystiharjaselisi turje maa poole liginevat...
Aga poiss oli muutund suureks hundiks, kes neile, ainult nina veest väljas kihvasid laksutades, järele ujus.
Saabudes randa, tõusid sead äkki lendu kahena pardina, lendasid yle mu pää tiibade vurisedes ja laiade nokkade häälitsedes ylalt...
Vaatasin neile järele ja äkki nägid mu silmad, kui oleks need kaks suurt lendurit, kes mootorite põrisedes kadusid kõrgete sagerikkude pilvede varju...
- Ablert Kivikase miniatuurid on väga huvitavad. Ta võrdleb eluut elavaga ning kirjaldades meiel elutuid asju, annab ta neile elu.
- "...me sõidame võidu mootorpaadiga, kes hingeldades oma lõigatud raudsete tiibadega nuhtleb vett..." - otsekui mooterpaat hingeldaks ja nuhtleks vett.
- Fantaasiarikas ja lõbus lugemine.
Mõisted:
futurism - (lad. k. futurum, tulevik) 20. sajandi esimesel veerandil tekkis Itaalias enne I maailmasõda ja levis hiljem üle Euroopa. See püüdis hüljata senist õhtumaist kultuuritraditsiooni ja taotles uuele tööstuslikule tsivilisatsioonile orienteeritud kunstiloomet. Imetleti tehnikat ja linlikku eluviisi, liikumist ja jõudu. Kirjandusliku voolu rajaja on F. T. Marinetti. Luules loobusid futuristid tavaloogikast ja eirasid keelereegleid, proosas kujunes välja katkendlik ja närviline telegrammistiil.
miniatuur - lühipala.
Mida arvab F. Tuglas Albert Kivikase "Lendavatest sigadest"
- fraas on kui terasvedru, mis painutades ussina sirgu viskub.
- originaalitsevad, teadlikult otsitud, katsetavad ja keerulised.
- materjali ja sisu tasakaal
- "ohverdab ta konne ja laseb lendu kummist sigu pastlapaela otsas."
Reflektsioon:
1. Kirjandus peaks olema midagi muud kui muut ja fantaasia.
2. Skandaalsus on kirjanikudebüuüdi puhul esmatähtis.
3. Looming - parim ravi igavuse raviks.
Me läheme koju. Võtame seljast pealisriided, läheme kööki. Esimese asjana me küll ei ava külmkappi, vaid lülitame sisse televiisori. Me lihtsalt ei suuda olla vaikuses. Me ei suuda olla isekeskis oma puhaste mõtetega. Juurelda päevasündmuste üle ja süüvida endasse. Need vähesed, kellel aga televiisorit kodus pole, jäävad sageli oma mõtetega isekeski. Süüa tehes lauldakse, ümisetakse, kujutatakse oma järgmist maali ette etc. Paljud loevad seda igavuse tunnusmärgiks, selle peletamisviisiks. Mina loen aga seda eneseväljendamiseks.
Lauldes, joonistades, ehitades etc loome me midagi uut, midagi vastavalt oma hetke emotsioonidele. Olles rõõmus, loome midagi mažoorset, rõõmsat, värvilist; paksus masenduses tulevad välja vaid minoorsed ja kurvad helid. Samas... olles isekeskis, hakates laulma, kuna pole televiisorit, mida vaadata, et mõelda millestki muust, et meil poleks igav -tegelikult peljates lihtsalt oma sügavamat mõttemaailma-, peletamegi igavust. Me jääme üksi oma mõtetega, pühendume söögi tegemisele ja hakkame laulma -me loome. Seega saab siiski loomingut lugeda parimaks igavuse raviks, sest nii leiame rahu iseendas.
No comments:
Post a Comment