Albert Kivikas "Maha lüüriline shokolaad!"

http://www.kirmus.ee/erni/rmtk/kivi/maha_ftx.html

Manifest kõikide eesti kirjanike kohta, kirjutades, mida ta neist arvab.

Friedebert Tuglas: Liiga kauge, st kirjutab müüte välismaast aga ei lähtu Eestist kui tegelase kujutab. Ei anna meile vajalikku (nö leiba ja karbonaati) vaid annab midagi toretsevat, liigkülluslikku, milelst kasu pole (šokolaadd)
Aleksander Tass: unistab ja fantaseerib liialt. Ülistab, teeb asjad paremaks, kui nad tegelikult on, kuigi võiks realismi proovida.

August Alle: liigselt minevikus kinni, pöörab tähelepanu minevikukirjandusele.

Hendrik Visnapuu: Rohkem enesekindlust, tegusid paljaste sõnade kõrval. Kirjutab liiga palju tõsistel teemadel.

August Gailit: Näeb kõike liiga negatiivselt, läbi oma sapistunud silmade. Kirjutab kirikuvastastest teemadest. Puudub midagi tõsist, jõulist, on vaid fantastika.

Johannes Barbarus: Sõnades pole jõudu. Emotsiooni kirjutustesse panemata ei saa ka emotsioone edasi anda. Inimeste ürginstiktidest võiks vähem kirjutada.

Richard Roht: Liiga negatiivne inimeste suhtes. Teeb neid maga, kutsudest neid nimedega.

Marie Under: kirjutab liiga masendavatest ja traagilistest teemadest, kostub läbi nuttu.

Arthur Adson: Kirjutab vanadest läbikäsitletud teemadest.


Johannes Semper: Igav spordikäsitlus.


Üheksakümnendate alul pintsaklipslased.

Pintsaklipslaste manifest 1995

Linnar Priimägi ja Ants Juske manifest diskoteksapõlvkonnast.
Pintsaklipslased - puudub sõjaväemälestus; majandus ja õigusteadus; Tallinna, kus liigub raha;

Pinstaklipslaste lahinguradadel
Karlo Funk Pintsaklipslased

Minu põlvkonna manifest: (pane kijra 5 - 6 iseloomulikku joont + nimetus mis iseloomsutab minu põlvkonda)

1. Mikihiired facebookis
2. Ambitsioonikad tarbijad
3. Piiramatud
4. Hall mass
5. Multitääskerid

Erinevused minu ja minu vanemate põlvkonna vahel:

• Meie põlvkonnal on suuremad õppimisvõimalused nii riigisiseselt kui ka -väliselt.
• Elame iseseisvas riigis mite Nõukogude Liidus, mis piiras meie õigusi ja kitsendas meie silmaringi.
• Vahet pole, kes on su vanemad, meie enda teadmised on tähtsad ning õppima minnes ei vaadata  vanemaid
  
• Internet on tänapäeva noorte elu
• Soovitakse minna itta reisima nagu soovisid meie vanemad
• Oleme muutunud skeptiliseks läänest tulnud informatsiooni vastu
  

Albert Kivikas "Lendavad sead"

Emajõel

Ma seisan Emajõel. Ma kõnnin sellel, mu jalge alune mutuub valgek. Kui ma tahan siis ma langen vette ja ujun koos kaladega. Vahepeal kui soovin langen vette ning hõljun vees koos kaladega. Mu ümber on valgus. Ma olen täeisti kuiv ja saan hingata. siis tõusen vee pinnale. Seal on veel palju inimesi ja me kõik kõnnime vee peal ja sööme muffineid. Lõpuks kui ma väsinud olen, viib jõe vool mind koju. Mina lihtsalt istun rätsepistes vee peal ja vaatan kalu, kes minuga koos liiguvad ning oma juttu vestavad. Minu ümber on valgus. Koju lähedale jõudes moodustab jõgi ühe pisikese kraavi mida mööda jooksen koju. Talviti saan jää peal uisutada. Ka siis näen vee alla kudias kalakesed magavad. Kui aga kõht tühjaks läheb ei saa ma kalu süüa,s est neist hakkaks kahju. Kalu tohivad püda vaid selleks tähsitatud inimesed, täpselt nagu marihuaanat tohivad kasutada vaid nende loojat. vastasel juhul tulevad sulle külge igasugused haigused ja sa satud põrguvärava ette. Õnneks ingldi päästavad inimesed ära.


 Emajõel     

Emajõel on tänavu kevade liigliha. Kaugele on ta sirutand luhas ja rabas oma vesiihu, kallistades oma märgade peodega kalamehemaja ja ulatades omad vabisevad reied uulitsate järele. Sildade mitmekordne kurk joob taevast, ahmides ja sulisevalt lauldes. Jäälõhkujate raudninad terava väitsena lõikavad jõgiliha.
     Istun lootsiku taevapoole sirutet lõugade vahel. Ta puised käed pesevad kylmas vees omi sõrmi: igakord kui nad vette ulatavad noid käsivarsi pidavad sangad heledasti haugutavad kui noored kutsikad. Nii me sõidame võidu mootorpaadiga, kes hingeldades oma lõigatud raudsete tiibadega nuhtleb vett, purjekneiu lehvitab talle edevalt põgenedes lumivalget rätti, kuna ta kõrge luigerind keeb ihast ja armastusest "Tivooli" vastu, kui see sireenina hõiskab. Sadamas langevad armastajad yksteise kaela: purjek - neiu äigab räti pääst, "Tivooli" aga sirutab ta järele oma pigimustad suitskäed ja suudleb pladisedes oma pruuti, kes häbenedes peelepuiega häbematale kallaletykkijalle vastu vehkleb.
    Neist mööduvad paadid tantsivad aga lainetusbaletti.

Lendavad sead  
Olin kui unes kõrgel mäel: kust paistis kaugele läbi tinakerge õhu...
     All aigutavas sygavuses sinetas järv kui kehastund meeleolu, orus, kus ei muud olnudki kui see järv, ta põhjatusega ylal ja all. Oleks kui olnud nägematu tee otsatusest alt otsatusse ylal, kirendavad kaldad aga väravaks kahele mõõtmatusele...
     Kalda kumeral rõunal istus kalur... Ehkki ta oli ääretumas kauguses, oli ta siiski nii suur ja lähedal, et ta viimse kui liigutuse selgesti nägin:
     tal oli käes pikk, vibalev õngelatt, mille pinguli look ulatas pooleni järveni, ta pyydis latikaid...
     Äkilise liigutusega tõmbas ta õnge veest, kuid kala asemel oli õnge otsas nuumsiga, ent see kukkus tagasi vette, kuhu pinnale ta lebama jäi otsegu koolnu. Õnge vastselt järve heites hakkas otsa teine nuumsiga, mis ka tagasi kukkus ja vee pääle lebama jäi kui magusasti magaja.
     Korraga liigahtid need kaks yksteise kõrval lebajat ja hakkasid sõbralikult juttu ajades kalda poole ujuma... Nägin nende musti pystiharjaselisi turje maa poole liginevat...
     Aga poiss oli muutund suureks hundiks, kes neile, ainult nina veest väljas kihvasid laksutades, järele ujus.
     Saabudes randa, tõusid sead äkki lendu kahena pardina, lendasid yle mu pää tiibade vurisedes ja laiade nokkade häälitsedes ylalt...
     Vaatasin neile järele ja äkki nägid mu silmad, kui oleks need kaks suurt lendurit, kes mootorite põrisedes kadusid kõrgete sagerikkude pilvede varju...

• Ablert Kivikase miniatuurid on väga huvitavad. Ta võrdleb eluut elavaga ning kirjaldades meiel elutuid asju, annab ta neile elu. 

•     "...me sõidame võidu mootorpaadiga, kes hingeldades oma lõigatud raudsete tiibadega nuhtleb vett..." - otsekui mooterpaat hingeldaks ja nuhtleks vett.

• Fantaasiarikas ja lõbus lugemine.

Mõisted:
futurism - (lad. k. futurum, tulevik) 20. sajandi esimesel veerandil tekkis Itaalias enne I maailmasõda ja levis hiljem üle Euroopa. See püüdis hüljata senist õhtumaist kultuuritraditsiooni ja taotles uuele tööstuslikule tsivilisatsioonile orienteeritud kunstiloomet. Imetleti tehnikat ja linlikku eluviisi, liikumist ja jõudu. Kirjandusliku voolu rajaja on F. T. Marinetti. Luules loobusid futuristid tavaloogikast ja eirasid keelereegleid, proosas kujunes välja katkendlik ja närviline telegrammistiil.
miniatuur -  lühipala.

Mida arvab F. Tuglas Albert Kivikase "Lendavatest sigadest"

•  fraas on kui terasvedru, mis painutades ussina sirgu viskub.
• originaalitsevad, teadlikult otsitud, katsetavad ja keerulised.
• materjali ja sisu tasakaal
• "ohverdab ta konne ja laseb lendu kummist sigu pastlapaela otsas."
  

Tuglas arvab, et teos on andeka mehe katse uuel alal, mis lõpuks muutub vahest igavaks aga siiski on huvitav ja uuenduslik.


Reflektsioon:
1. Kirjandus peaks olema midagi muud kui muut ja fantaasia.
2. Skandaalsus on kirjanikudebüuüdi puhul esmatähtis.
3. Looming - parim ravi igavuse raviks.

Me läheme koju. Võtame seljast pealisriided, läheme kööki. Esimese asjana me küll ei ava külmkappi, vaid lülitame sisse televiisori. Me lihtsalt ei suuda olla vaikuses. Me ei suuda olla isekeskis oma puhaste mõtetega. Juurelda päevasündmuste üle ja süüvida endasse. Need vähesed, kellel aga televiisorit kodus pole, jäävad sageli oma mõtetega isekeski. Süüa tehes lauldakse, ümisetakse, kujutatakse oma järgmist maali ette etc. Paljud loevad seda igavuse tunnusmärgiks, selle peletamisviisiks. Mina loen aga seda eneseväljendamiseks.
Lauldes, joonistades, ehitades etc loome me midagi uut, midagi vastavalt oma hetke emotsioonidele. Olles rõõmus, loome midagi mažoorset, rõõmsat, värvilist; paksus masenduses tulevad välja vaid minoorsed ja kurvad helid. Samas... olles isekeskis, hakates laulma, kuna pole televiisorit, mida vaadata, et mõelda millestki muust, et meil poleks igav -tegelikult peljates lihtsalt oma sügavamat mõttemaailma-, peletamegi igavust. Me jääme üksi oma mõtetega, pühendume söögi tegemisele ja hakkame laulma -me loome. Seega saab siiski loomingut lugeda parimaks igavuse raviks, sest nii leiame rahu iseendas.

Artur Adson "Kriisid ja kriisid"

Päevaleht, 18. X 1924, nr 282, lk 5

Kriis on kirjanduses, on teatrites, on kunstis, on muusikas, on peaaegu kõigis meie vaimu- ja kunstiilma avaldusis. Kus aga ei tunta mitte kriisi? — Vastus: Kinos, spordiväljal, hippodroomil, kõmu– ja ajaviite–kirjastuses, Paul Pinna "Rahvateatris", suuremas osas operettide etendustel ja s. s.

Milliseid kriise toob Adson välja?

1. Toob välja, et kunstnike näitustel, mis toimuvad aastas vaid korra, käiv sama palju inimesi kuu aja jooksul, mis ühel jalgpalli matšil, kus piletihinnaks on kolm korda suurem summa.
Samuti kirjutab sellest, et Estonia kontsertsaalis likvideeriti sümfooniad.
Seega saame järedlada, et ta toob vällja probleemi: kõik kunstiga seotud alad on kriisis. Näiteks teater, maalikunst jne... mitte kino või sport.

"Kinod, millede hulk üle riigi mitukümmend korda suurem kui teatrite arv, ja millede kunstiline väärtus valdavas enamikus võrdlemata väiksem kui teatritel, töötavad jällegi hästi; nad ei saa abiraha, vaid maksavad sellevastu suuri lõbustusmaksu summe — aga pankrotti ei jää, ei kiratse, ei kõnele keegi nende kriisist."



2. "Iga spordiselts, igad käsitöö- ja keedukursused ning näputöökoolid koputavad nüüd riigikassa kaanele ja — tagajärjekalt, hulga tagajärjekamalt kui kirjandus ja kunst."  ... ja võetakse ära kirjanduslike seltside honoraritasud.

3. "Noorsoo, kirjanduse peatarvitaja, kõhetud rahapungad on viimase võimaluseni rakendatud kooli õppe- ja käsiraamatute ostmisse, ilukirjanduse jaoks enam raha ei jatku." .. uusi õpikudi järjest trükitakse juurde, ilma, et vanad ära kastutataks ning selle peale kogu raha lähebki. Vanasti olevat käinud õpik õpialselt õpilasele, vahel isegi isalt pojale.




Millise lahenduse toob välja?
 
1. Tuleb võidelda nii-öelda tollide abil, see tähendab õiglase ja õige toetamise teel, see-eest mitte kunsti loomingu suurendamisega. Sissetoodud kirjanduslikud teosed jm eest peab maksma. Heade raamatute müügi soodustamine ning halbade, vähekvaliteetsete raamatute maskustamine.
2. Toetust ei peaks leidma ajaviitelised ettevõtted, rekordsport, jalgpall, operetitegelased ja sellesarnased asutused, mida toetada ja ülalpidada võiks ja peaks seltskond ja eraisikud (keedukursused, näputöökoolid j. s. s.).
3. Sisutühjade meelelahutused.


Too üks konkreetne lahendus ühele konkreetsele tänapäeva kriisile
Kvaliteetsete filmide kättesaadamatus, nende vähene mängimine kinodes. See-eest mängitakse labaseid filme.


Ennustan, et kahekümnendate eesti kirjandus on:
1. aegunud
2. igav


http://www.kirmus.ee/erni/kogu/kogu_fr.html

18.detsember

Erni Hiir oli luuletaja 1900 - 1989. Ta kirjutas luuletuse, millest tuli programmi nimi. Futurism - tähtis pole sisu, vaid keeleline kõla, uudsus.

Trill-Trall

Oo, Jimmy, preili Jimmy — balli bummelungi daam!O

i, tingel-tangel-tungeldus, hõi, hungeldus, hurraa!

Madaam Fox-Trotki trillib, trallib, — iharuse aam!
Poiss pergel-mürgel-mürtsutai, tamm-tiri oll-lal-laa!

Kuid silmin siniallikain käib traagilikum draam!
On millalgi niit reedetum või üle karjara’a
armkulu kõhetu, põld põlat muistse pildi raam?
Oo, kodunurk, paik hubasem, oo, püha kodumaa!

ERNI HIIR
Meeri - Maria - Mari. Armastuslaulud, 1926

Milliseid probleeme eesti kultuurielus Johannes Barbalus näeb?

• Sisutühjad, kirjandusliku sisuta ajakirjad
  
• "Käesolewa aja kirjandust mõõdetawat tingimata "Loominguga"."
• liig nõrgad inimesed - tihuavd nutta
• Luule, kirjanduse matkimine, immieteerimine, mitte midagi uut. Üritatksegi luua teoseid, mis on võrdväärsed vanaga, loomata midagi uu, kosmilist ja internatsionaalset. Ei käida kaasa ajaga vaid ollakse kinni vanas.
  
• Uus luule tekib wabrikkorstnate suitsus, sulatisahjude põletawais leekes: uus luule on kosmiline, internatsionaalne — inimkonna luule, tungides wälja isiku, rahwuse raamist üle maade ja merede ääretusse ruumi.  
• Staatiline harmnoonia on saanud kineetiliseks: il faut que le mouvement, qui est l`expression même de la vie, s`incorpore à l`oeuvre d`art.
• Ajakiri "Loomingu" aluseti ja kohatu sisutühjus võrredles "Siuru" ja "Tarapitaga".

Lugupeetud Johannes Vares Barbarus,
Aastal 2009 on lood Eesti kultuurielus paremad. Eesti loetavamad ajakirjad on siiani kollased ja see nii nimetatud reamaks toimib ka tänapäeval. Kirjutatakse presidentiproua riietusest, hariduse ja intelligentsita noortest inimestest kui hea tegijatest, nend erilisusest. Kokkuvõttena: tuuakse välja kõige madalam.
See-eest on hinnatuid kirjanikke, kes kirjutavad ausalt poliitikutest, eesti kultuurielust -enamasti arvustavalt- kartmata tagajärgi. Ega neile ei tehtagi midagi. Samuti on peale kollaste ajakirjade olemas veel palju teisigi, mis kajastavaid päevakohaseid teemasid, toovad esile uure kirjanike uuenduslikud luulekogud, novellid või romaanid. Viimasel ajal on väga levinud ulme. See tuleb sellest, et inimesed soovivad muutuda, nad näevad, et nii enam ei saa. On meeliülendav nauding lugeda kõva selge häälega noorte kirjanike luuletusi, sest esile tulevad imeilusad sõnad, lausete taga aga peitub mõte. Mõte, millest kõik inimesed aru ei saa, kuid mida meie, teised, saame neile seletada. 
Ma usun, et olukord eesti kultuurielus on paranemas, kuigi see tänaval kõndides välja ei paista.




Mina, kui tulevane humanitaar, tahan Eest kultuurielus muuta:

• ajakirjanduse negatiivsuse, kollasuse
• muudaksin prioriteete, et ajalehe esikaanel oleks "uus intellektuaalne suurepäraselt sõnastatud romaan eesti kirjanikult ilmus eile!" mitte "Farmi Gabriel lahutas Angelinast"
• meie rahva eripära säilitataks seda taasesitades erinevates viisited 

Albert Kivikas "Lendavad sead"
Kalda kumeral rõunal istus kalur... Ehkki ta oli ääretumas kauguses, oli ta siiski nii suur ja lähedal, et ta viimse kui liigutuse selgesti nägin:
     tal oli käes pikk, vibalev õngelatt, mille pinguli look ulatas pooleni järveni, ta pyydis latikaid...
Lugege neid ridu ja kuulake, kuidas eesti keel ilusasti heliseb!



alliteratsioon — sama kaashääliku kordumine värsis või lauses kahe või enama sõna alguses. Alliteratsiooni kasutatakse regivärsis ja vanasõnades ning kõnekäändudes. Nt. panna põngerjate pähe (H. Runnel).

amfibrahh — meetrum skeemiga: — È — / — È — /...

anapest — meetrum skeemiga: — — È / — — È 

assonants — sama täishääliku kordumine kahe või enama sõna pearõhulises silbis. Assonants koos alliteratsiooniga moodustab eesti regivärsile omase algriimi. Nt. Eks õõtsu, õõtsu ... (D. Vaarandi).

daktül — (kr. k. daktylos, sõrm) värsijalg, milles pikale (rõhulisele) silbile järgnevad kaks lühikest (rõhuta) silpi. Nt. Vaikides akna sa avasid, ... (G.Suits).

dramaatika — (kr. k. drama, tegevus) üks ilukirjanduse kolmest põhiliigist. Draamateoses kujutatakse dialoogi vormis (vastuoludest ja konfliktidest lähtuvalt) tegevust olevikus toimuvate sündmuste jadana. Teos on määratud laval esitamiseks. Lavalisuse nõue tingib teose struktuuri: sündmuste keskendatuse, tihendatuse, dünaamika, jaotuse vaatusteks, piltideks ja stseenideks. Peamised draamažanrid on komöödia, tragöödia ja draama. Draama on tõsise konflikti ja mitmekülgsete tegelastega näidend, mis sisaldab nii traagilist kui ka koomilist. Komöödia ja tragöödia on antiikset algupära, draama tekkis aga 18. sajandi keskel seoses valgustusega.

eepika — (kr. k. epos) üks ilukirjanduse kolmest põhiliigist. Eepiline teos kujutab tavaliselt üksikasjalikult, rahulikult ja objektiivselt tõepäraseid või tinglikult tõepäraseid sündmusi, olukordi ja tegelasi. Autor sekkub harva teostesse või on ise tegelane. On proosa- ja värsskõnes eepilisi teoseid. Neis on esikohal jutustav element, mis seondub kirjeldava või dialoogilise esitusega. Ainestiku ja selle ulatuse, kujutamislaadi järgi jaguneb eepika žanrideks: eepos, romaan (suurvormid) ja jutustus, novell, lühijutt, valm, muinasjutt, anekdoot (väikevormid).

ekspressionism — (lad. k. expressio, väljendus, ilme) 20. sajandi alguses maalikunstis tekkinud ning muudesse kunstiliikidesse tunginud vool. Esikohal on kunstniku enda mõtte ja elamuste väljendamine, protest inimest ahistava ühiskondliku elukorralduse vastu, rõhutatakse inimeste ühtekuuluvust, omapärast sotsiaaleetilist inimlikkust. Kirjandusse jõudis saksa luule kaudu enne I maailmasõda. Ekspressionistlikule luulele on omased jõulised, eksalteeritud ja fantaasiarikkad kujundid, agiteeriv, retooriline paatos, mille läbi kujutatakse õuduste haardes oleva inimese elamusi.

epigramm — (kr. k. epigramma, pealiskiri) algselt Vana–Kreekas ehitise, kunstiteose, mälestussamba tähendust selgitav lühike pealkiri. Alates Rooma luulest satiiriline lühiluuletus.

epiteet — (kr. k. epitheton, lisand, juurde lisatu) kirjeldav ja kaunistav sõna; poeetiline täiend, mis väljendab tunnust, omadust, luulelist varjundit või siis kõneleja suhtumist ja kuulub nimisõna ja pärisnime juurde. Eristatakse kinnisepiteete, kirjeldavaid, kaunistavaid, metafoorilisi, metonüümilisi ja personifitseerivaid epiteete.

följeton — (pr. k. feuilleton, ajalehe joonealune kirjutis) satiirilise või humoristliku sisuga ajaleheartikkel, mis naeruvääristab tegelikkuse väärnähtusi; ka publitsistliku kallakuga kirjanduslik lühivorm.

futurism — (lad. k. futurum, tulevik) 20. sajandi esimesel veerandil peamiselt kirjanduses, kujutavas kunstis ja arhitektuuris avaldunud vool. Tekkis Itaalias enne I maailmasõda ja levis hiljem üle Euroopa. Futurism püüdis hüljata senist õhtumaist kultuuritraditsiooni ja taotles uuele tööstuslikule tsivilisatsioonile orienteeritud kunstiloomet. Imetleti tehnikat ja linlikku eluviisi, liikumist ja jõudu. Kirjandusliku voolu rajaja on F. T. Marinetti. Luules loobusid futuristid tavaloogikast ja eirasid keelereegleid, proosas kujunes välja katkendlik ja närviline telegrammistiil.

grotesk — (it. k. grottesco, grotta, koobas) esteetiline tunnetus- ja kujutamisviis, mis kõrvutab ja ühendab üllatavalt, tihti jämekoomiliselt vastandeid ja kontraste ning toob nõnda karikatuurselt esile mingi elulise tähelepaneku. Groteski iseloomustab tõelise ja fantastilise, traagilise ja koomilise, üleva ja madala jne. põimumine. Kirjanduses tuli groteski mõiste kasutusele alates renessansist.

impressionism — (pr. k. impression, mulje) 1860-ndail aastail prantsuse maalikunstis tekkinud vool, mis vastandas end ametlikule akadeemilisele kunstile. Taotluseks oli jäädvustada põgusaid hetkemeeleolust sõltuvaid muljeid ja elamusi. Impressionism avaldus kirjanduses 1880–1910 prantsuse ja saksa kultuurkonnas. Iseloomulik on kunstilise kujundi detaili ja värvirohkus, lüüriline ja passiivne tundetoon, meeleolukus ja nüansirikkus.

jamb — (kr. k. iambos) värsijalg, milles lühikesele (rõhuta) silbile järgneb pikk (rõhuline) silp. Nt. ja vanker veeres mööda kallakut (J. Smuul).

kirjanduslik kommunikatsioon — ( lad. k. communicatio, side, suhtlus) mõtestatud märkide vahetus, mis vahendab inimeste või kultuurisüsteemide teadmisi, väärtusi, norme ja tundeseisundeid. Teate saatja (kommunikaator), teade (tähendusega märk) ja teate saaja (retsipient) moodustavad kommunikatsiooniahela. Teade kodeeritakse märgisüsteemi, edastatakse kodeerituna sidekanali kaudu, võetakse vastu ja dekodeeritakse. Kommunikatsioon on semiootika üks lähtealuseid.

kompositsioon — (lad. k. compositio, koostamine, ülesehitus) kirjandusteose koostisosade süsteem, nende seostatus tervikuks vastavalt autori ideelis–kunstilisele kavatsusele ja üldistele kompositsiooni põhimõtetele, millest tähtsamad on ühtsuse-, kontrasti- ja gradatsiooniprintsiip. Formaalselt tähendab kompositsioon teose puhtvälist ülesehitust: liigendatust peatükkideks, vaatusteks, stroofideks. Kuid seegi seostub teose sisemise ehituse ehk struktuuriga. Tihti käsitletakse kompositsiooni osistena ka teose motiivistikku, süžee ülesehitust, tegelaskujude süsteemi.

kriitika — (kr. k. kritike, eseme, nähtuse vm. hindav eritelu) laiemas tähenduses kirjanduse enesetunnetuse vorm, mis hõlmab kirjandusnähtuste tutvustamise, analüüsi ja hinnangu. Kitsamas tähenduses sisaldab reageeringuid uudisteostele ja moodustab osa kirjanduse retseptsioonist, vahendades autorit ja lugejaskonda. Väljendab ja kujundab kirjanduslikku maitset. Vahetu kriitilise reageeringu vorm kirjandusteosele on arvustus, mis üldises plaanis jaguneb informatiivseks, emotsionaalseks ja analüüsivaks.

kubism — (kr. k. kybos, kuup, täring) modernistlik kunstivool, mis kujutab objekte geomeetriliste vormide kaudu. Kubism taotleb kujutiste kindlat arhitektoonilist ülesehitust, kunstilise vormi selget seaduspärasust ja rütmikooskõlasid. Kubistlik maal kujundatakse lineaarselt teravalt piiritletud geomeetrilist laadi pindadest, mis kujutavad objekte perspektiivi abita, kuubiliste vormide kaudu. Kubism tärkas 20. sajandi alguses Prantsusmaal, P. Cézanne'i loomingus, kes esimesena vastandas konstruktiivse vormikindluse impressionistide vormivabadusele ja nüansside taotlusele. Kubismi kõrgaeg oli 1907-1014 ja on seotud P. Picasso loominguga. Järjekindlatest kubistid maalikunstis olid J. Metzinger, G. Bracque, F. Léger jt. Eesti kunstnikest M. Laarman, A. Akberg jt. Kirjanikest on tuntuim G. Appollinaire, eesti luuletajatest J. Barbarus.

lüürika — (kr. k. lyrikos, lüüra saatel lauldav) üks ilukirjanduse kolmest põhiliigist. Lüürika on poeedi elamuste subjektiivne, vahetu kujutus lüürilise eneseväljenduse, pöördumise või kirjelduse vormis, enamasti seotud kõnes. Lüürika kujutamisobjekt on luuletaja isiksus: tema sisemaailm, elamused, mõtted. Kausaalsust ja loogikat asendavad lüürilises teoses vabad mõtteseosed. Kujundi ja kõlaseoste loomisel on väga oluline sõnavalik. Mitmed läänemaised lüürikažanrid pärinevad antiikkirjandusest (ood, hümn, eleegia) ja Itaaliast (sonett, kantsoon, sekstiin).

meetrum — värsimõõt.

metafoor — kõnekujund, milles ühe nähtuse omadused on kantud teisele üle sarnasuse alusel; varjatud võrdlus, milles on ära jäetud sidesõnad 'või', 'nagu' ning võrdlusalus.

motiiv — (lad. k. motivus, liikumapanev põhjus, ajend) kirjandusteose struktuuriüksus (inimese motiiv) või süžee element (põgenemine). Kirjandusteoses kujutatud nähtus või situatsioon üldises mõttes (armastuskolmnurk, tõusev päike). Funktsiooni ja laadi alusel eristatakse pea- ja kõrvalmotiive, staatilisi ja dünaamilisi motiive jne. Motiivi uurimine on oluline folkloristikas ja võrdlevas kirjandusteaduses.

mõtestik — ilukirjandusliku teose tähendusväljad. Iga teos koosneb kahest põhimõttelisest osast: meelelisest reaalsusest ja selle tähendustest. Sama võib tähele panna ka kunstiteose väikseima osise, kujundi puhul. Kujund on tähendusega “pilt” ja väga oluline on, et need mõlemad osised on teineteist tingivad ja tasakaalus. Lugeja ja kirjandusteadlase põhiliseks ülesandeks teosega töötamisel on analüüsida ja interpreteerida kujundite tähendusi ja struktuuri.

onegini stroof — Onegini stroofi võttis kasutusele A. S. Puškin värssromaanis “Jevgeni Onegin”. Stroof koosneb 14 värsist kindla riimiskeemiga. Värsimõõt on nelikjamb.

pamflett — (ingl. k. pamphlet, pilkekiri, lendkiri) publistsistikažanr, milles teravatooniliselt paljastatakse ja naeruvääristatakse ühiskonna-, poliitika- ja kirjandustegelasi või nähtusi; ka sedalaadi publitsistlike tunnustega kirjandusteos. Pamfleti autor võib esineda varjunime taga või nimetult.

poeem — mitmeosaline pikem lüroeepiline värssteos, vormi poolest vaba. Oli romantiliste luuletajate meelisžanriks põimides filosoofiliste otsingute, hingerännakute ja sündmuste tasandeid.

paroodia — (kr. k. parodia) pilav jäljendus — pilav luule või proosateos, mis vormilt sarnaneb pilatava teose või selle osaga, ent moonutab (liialdab absurdini) selle sisuarendusi, erinedes sellega travestiast, mis teisendab vormi.

realism — (lad. k. realis, tõeline, asine) kunstisuundumus, mis mimesist (jäljendust) rakendades kujutab elu tõepäraselt. Laiemas tähenduses tunnetuslik hoiak ehk üldine loometüüp, mis vastandina romantismile käsitleb eeskätt argielu ning väldib tegelikkuse idealiseerimist ja üleloomulikkust. Vaatleb inimest ajaloolis–poliitilistes ja sotsiaalsetes suhetes. Kirjanduses kinnistus realism 19. sajandi romaanis, seoses kodanliku elulaadi levimisega. Läbimurde teostas Stendhal romaaniga “Punane ja must” (1831). Tolleaegsele realismile on omane tugev ühiskonnakriitika ja eetiline hoiak (kriitiline realism). Objektiivsuse illusiooni loomiseks teoses kasutati kindlaid võtteid: tegevuse täpset ajalis–ruumilist määratlemist, põhjuse ja tagajärje seost ning tüüpilise rõhutamist.

regivärss — läänemeresoomlaste vanema rahvalaulu eesti rahvapärane nimetus. Regivärsis kasutati alliteratsiooni ja parallelismi ning kvantiteedile toetuvat meetrumit. Regivärsi värss on normaalselt 8-silbiline ja selle moodustab neli trohheilist värsijalga.

riim — luules rakendatav vormivõte, sõnade või sõnaosade süsteemne, teksti korraldav häälikuline kooskõla. Riimiga kaasneb riimuvate sõnade tähenduslik seos. Riime eristatakse asendi järgi värsis, on algus-, sise- ja lõppriimid. Viimane märgib värsipiire ja kujundab luuletuse stroofilist kompositsiooni. Kvaliteedi järgi eristatakse täisriime, kus kõik häälikud pearõhulise silbi täishäälikust alates on ühtivad (nt. mulle – sulle) ja irdriime, kus kokkulangevus on osaline (nt. kõnts – tönts).

satiir — (lad. k. satura, satira, terav pilge) koomilise avaldumislaad. Isiku või ühiskonna pahedele ja puudustele hinnangut andev, tauniv, välja naerev, paljastav suhtumisviis; pilkekirjandus, pilketeos. Erinevalt huumorist on satiiri naer tendentslik, objektiveeriv. Alged on vanakreeka kirjanduses, kuid renessansist alates on satiir arenenud igas kirjanduse põhiliigis. Kesksel kohal on satiir epigrammis, pamfletis, följetonis, paroodias, travestias, ka satiirilises romaanis, draamas. Sageli põimub huumori, iroonia, sarkasmi ja groteskiga.

sisu ja vorm — filosoofilised kategooriad, mis väljendavad nähtuste eriomaseid tervikseoseid ja nende peegeldumist mõtlemises. Sisu on nähtuste (ka kirjandusteose) kõigi elementide ja funktsioonide süsteem; vorm on sisu väline avaldus ja struktuur. Sisu on vormi suhtes määravam ja ühtaegu temast muutlikum. Vorm on püsivam ja muutub hiljem kui sisu. Kuna vorm on suhteliselt iseseisev, võib ta sisu arengut takistada või soodustada. Sisu ja vormi dialektiline seos ja vastavus on kirjandusteose hindamise oluline lähtealus.

sonett — (it. k. sonare, helisema, kõlama) keskaegsest itaalia kirjandusest pärinev klassikaline rangete reeglitega luulevorm. Sonett peab koosnema kahesugustest stroofidest, milleks algselt oli oktett sekstett (8+7 värssi), hiljem lagunesid see katräänideks (nelikvärsid, 4+4) ja tertsettideks (kolmikvärsid, 3+3) või distihhonideks (kaksikvärssideks, 2+2+2+2) ja tertsettideks (3+3). Peale värsside arvu on sonetis nõutav kindel riimiskeem (nt katräänides abba abba ja tertsettides dcd dcd). Värsside arvu ja riimiskeemide alusel eristatakse mitmeid sonetiliike, tuntumad neist on itaalia e. Petrarca sonetti, inglise e. Shakespeare'i sonetti, prantsuse e. Ronsard'i sonetti. Sonetivormiga mängides on saadud peata sonett, poolsonett, sülisonett, pöördsonett, sabaga sonett. Klassikaliselt sonetilt nõuti ranget kinnipidamist vormireeglitest, nõutav oli kõlav, puhas, selge, sünonüümiderikas keel. Sonett pidi väljendama terviklikku mõtet ja olema sisemiselt ühtne. Soneti kompositsioonis oli nõutav: teema esitus ja arendus (katräänides), paralleelteema või lüüriline mõtisklus (tertsettides). Poeetiline, sageli puänteeritud kokkuvõte antakse 14. värsis.

stroof — (kr. k. strophe, pöörlemine) salm, graafiliselt eraldatud värsirühm, mis on omavahel seotud rütmiliseks, intonatsiooniliseks ja mõtteliseks tervikuks. Stroofe eristatakse värsside arvu järgi: distihhon e. kaksikvärss, tertsett e. kolmikvärss, katrään e. nelikvärss, sekstiin e. kuuevärsiline stroof ja oktaav e. kaheksavärsiline stroof.

sündmustik — ilukirjandusliku teose sündmused kahel tasandil. Sündmuste kausaalne (põhjus–tagajärg, ajaline lineaarsus) järjestus moodustab teose faabula. Faabula annab sündmused edasi vastavuses tegelikkusega. Kuid sageli ei pea kirjanik sündmuste arendamisel kinni faabulast ja esitab neid kunstikavatsuslikest eesmärkidest lähtuvalt hoopis teises jadas. Näiteks võib teoses tagajärg eelneda põhjusele, võib esineda ajalisi nihkeid ja ümbertõsteid. Sellist sündmuste tinglikku arendust nimetatakse süžeeks.

tertsiin — itaalia luulevorm, mis koosneb kolmevärsilistest stroofidest, milles iga kolmikvärsi (tertseti) keskmine värss riimub järgneva tertseti äärmiste värssidega; viimase tertseti keskmine värss riimub ühe eraldiseisva värsiga luuletuse lõpus; riimiskeem aba, bcb, cdc...xyx.

travestia — (it. k. travestire, ümber rõivastuma) kirjandusliku süžee kasutamine uues vormis koomilisel, burlesksel eesmärgil (madaldamine, lapselikuks tegemine), paroodiale lähedane võte.

triolett — vanaprantsuse luulevorm, milles 8 värsist moodustub terviklik luuletus riimiskeemiga abaaabab. Omapäraks on tervete värsside kordamine, mis seostuvad tihedalt ülejäänud luuletusega, kuid ei eraldu refräänina.

trohheus — (kr. k. trochaios, jooksev) värsijalg, milles pikale (rõhulisele) silbile järgneb lühike (rõhuta) silp. Nt. Survest lahti vaba luul! (H. Visnapuu)

veste — vestluslik lühipala; följetonivorm, mida vastupidiselt följetoni teravale satiirile iseloomustab lõbus humoorikus.

vokaalharmoonia — sõna järgsilpide vokaalide omaduste sõltumine eessilbi vokaalist.

võrdlus — kõnekujund, milles nähtusi kõrvutatakse otseselt kasutades sidesõnu 'kui', 'otsekui', 'nagu' või siis olevat käänet.