- 5 autorit
- Loetud tekstid
- Kriitika
- Kuidas iseloomustad loetud katkendi(te) põhjal autori kirjutamisviisi? (millest, kuidas kirjutab)
- Mida märkasid kriitikud (üldistus või 2 näidet)
- Kirjelda fotode põhjal kirjanikku
- Soovitan / ei soovita lugeda
- "Purpurne surm"
- N/igol/ A/ndresen/, August Gailit. Purpurne surm. Romaan. , Mart Raud, August Gailiti "Purpurne surm".
- August Gailit kirjeldab oma teoses põhjalikult tegelasi (Kapten oli lühike, kuid väga tüse härra, habetand, kuid hõreda habeme all paistsid veresooned. Oli hääsüdamlik, kuid väga äge ja metsik, kui talle tehti ülekohut. Ta oli jumalasalgaja, tsüünik, kõnelemises tihtigi ropp, ...) ja keskkona, kus nad viibivad. Katkendis "Purpursest surmast" võib lugeda naistetüüpidest, kes eksisteerisid Gailiti ajal, neid tüüpe on seitse. Teises katkendis loeme Joonas Moore õnnetust elust, mis lõpeb purpurse surmaga. See-eest on ju suurem õnnetus siiski naistel, sest nemad jäävad meestest ilma, mitte vastupidi. Üldistavalt võiks öelda, et teos on suur fantaasia, ulme, mis pikalt lugedes ära tüütaks.
- Nigol Andresen on kirjutanud Gailiti teosest kriitika, milles ütleb, et Gailit ei ole oma loomult fantast, vaid on kirjutanud fantastikat, et saaks suurendada oma väljendumisviisi ning seda siniste kuradite juures lokaalide ja deliiriumide maal. Samuti leiab ta, et Gailiti fantaasia on erootiline ("Saatana karussellid", "Rändavad rüütlid", "Surm") kuid liigselt elutarkust jagav, mis muutub väljakannatamatuks.Seega üldistvalt võib väita, et Andreseni meelest on "Purpurne surm" Gailitil üks tavaline teos, millest pole ta oma kirjutamisstiili arendanud vaid ühendanud oma vanu kirjutamismalle, mis pole olnud kuigi head.
- August Gailit (fotode põhjal) oli pikka kasvu mees kiilaspäine üsna pehmete näojoontega mees, kelle silmadest kumab õrnalt läbi salapärast energiat. See-eest pole see energia minu meelest kuigi positiivne ja elurõõmus, pigem pisut kaval. Vahest tuleb sellest imelikust enrgiat see erootiline osa tema teostes.
- Mina soovitaksin kindlasti lugeda August Gailiti "Purpurset surma", sest see õpetaks neid noodi, kes ei ole õppinud, kuidas teha lugejale selgeks tegevustiku miljöö. Samuti annab romaan kõne- ja mõtlemisainet.
Albert Kivikas (1898 - 1978)
- "Jaanipäev", "Maha lüüriline šokolaad", "Lendavad sead", "Ohverdet konn"
- Bernhard Linde, A. Kivikase "Jaanipäev".
- Katkendid Albert Kivikase teostest, mida lugesin, olid väge erinevad. Luulekogu "Ohverdet konn" on hvitav, kuid minule siiski kauge. Kõik need pikad sõnade mängud tüütavad ära, sest neist on väga keeruline aru saada. See-eest on väga huvitav minu jaoks "Lendavad sead", sest viis, kuidas ta kirjeldab tolle aja ühiskonna probleeme ja inimeste arusaame, on uudne ja minu jaoks olndu täiesti tundmatu. Muidugi võib neid pisikeis katkendeid lugeda ka lihtsalt kui jutukesi, kuid nende taga peitub midagi sügavamat. "Marha lüürilises šokolaadis" arvustab Kivikas 1920.aastate kirjanikke. Romaanis "Jaanipäev" kirjeldab Gailit Eesti tavapärase talu elu.
- Bernhard Line kirjutatud arvustus on "Jaanipäeva" vastu üpriski positiivne, leides, et see on palju parem, värskem, omapärasem ja jõulisem kui tema eelmised romaanid. See-eest on ta öelnud: "Kuid hoolimata sellest puudusest on Kivikase "Jaanipäev" siiski tähelepanuväärilinene teos meie jutustavas proosas, millele on raske väärilist leida meie käesoleva aasta seni ilmunud teoste hulgas. Millega on aga raske leppida, on Kivikase osalt kaunis silmatorkav lohakus oma teose sõnalise külje vastu. .... Ka Kivikas pole oma "Jaanipäevas" suutnud hoiduda sellest pahest, mis meie pea kõigi oma kirjanikkude suuremate teoste juures märkame: väsimus romaani lõpul. On selgelt tunda, et romaani algus kuni keskkohani on hea ja hooga läbi viidud, aga siis on autori nagu vallanud vaimline väsimus ja lõpp on loid ja lõdev, nagu ükskõikselt visatud. Seda näeme kahjuks ka "Jaanipäevas". "
- Kivikas oli minu meelest karmide näojoontega, kuid tema silmad ja suu tundusid pidevalt naervat. Vahest oligi nii, et kigi ta nägi ühiskonnas kõike seda negatiivset ja pahelist, kirjutades palju arvustusi, said need omakorda negatiivset tagasisidet, kuna ta pidi liialdama seda, mida ta oma silmade läbi nägi?!
- Mina soovitan kindlasti lugeda Albert Kivikase teoseid, eriti "Lendavaid sigu", "Maha lüürilist šokolaadi" ja "Jaanipäeva", sest need avardavad meie silmaringi nii mitmeltki poolt.
Artur Adson (1889 - 1997)
- "Kriisid ja kriisid"
- Kriitika teostele puudub.
- Sugavalt negatiivne suhtumine ühiskonda on minu arust liigne. Isegi kui teater saab võrreldes kinoga vähem raha tegutsemiseks, ei saa ometigi seda sedavõrd negatiivselt väljendada.
- Artur Adson oli kiilaspäine pikk mees, kellel olid teravad näojooned - terav pikk ja sirge nina, ninast ette ulatuv teravapoolne lõug. Piltide pealt tundub ta üsna karmikäeline mees olevat.
- Kui noor tahab võrrelda tänapeäva ühiskonda Adsoni-aegse ühiskonnaga ja võrrelda nende probleeme, oleks Adsoni "Kriisid ja kriisid" suurepärane arvustus, mis võtta aluseks. Seega soovitan lugeda ka seda katkendit.